Jaapani snäkid

Blogi põhjal võib jääda ekslik mulje, et minu lemmiktegevused on mukkimine ja kreemitamine, aga tegelikult meeldib mulle kõige rohkem maailmas hoopis süüa. On väga vähe roogasid, millega ma pirtsutan ja rohkem võiks mind iseloomustada kui inimest, kes sööb kõike, mis hamba all ei karju. Heameelega proovin ka kõiksugu ebatavalisi maitseid ja kui Facebookis viskas mulle ette Jaapani näkse täis üllatuskarbi reklaam, siis panin tellimuse kohe teele.

Tellisin oma karbi ebayst ja tänases postituses näitangi, mis sealt välja tuli. Karp maksis 15.80 dollarit ja hind sisaldas ka postikulu. Kohale jõudis pakk kahe nädalaga.

Paki sisu nägi välja selline:

Kutsusin lapsed seltsi ja hakkasime järjest maitsma.

Suured ümmargused on õlis praetud soolased krõpsud. Kirjad on ainult jaapani keeles, nii et pole aimugi, millest nad valmistatud on. Kolmest krõpsupakist meeldisid nad mulle kõige rohkem, kuid eriti palju neid süüa ei tahtnud, sest järelmaitses käis õline mekk tugevalt üle.

Keskmises ja parempoolses pakis olid väikesed soolased maisipallid. Ühtede peal kenasti kirjas "Fried Chicken Taste" ja teise peal oli klamaari pilt, nii et äkki peaksid nemad siis kalmaarimaitselised olema. Tegelikult olid mõlemad lihtsalt soolased ja mitte just kuigi maitsvad. Kujuta ette maisikepikesi, mis on kiirnuudlite maitseainega üle valatud - umbes nii nad maitsesidki.

Suur pruun pulk oli magus. Väljast krõbeda koorikuga ja seest suhkruvati moodi õhulise sisuga. Maitses suhkruselt magusalt ja peale esimest ampsu ei tekkinud himu teist suutäit võtta.

Teised kaks pildil olevat pulka on maisijahust ja oma olemuselt nagu ülekasvanud Cheetose krõpsud. Valges pakendis maitses ka Cheetosele päris sarnaselt, aga kollane oli kuidagi magusa-soolase vahepealne ja väga imelik. Seda kindlasti rohkem süüa ei tahaks.

Värvilised pallikesed on M&Ms kommide sugulased. Värvilise glasuuri sees on peidus šokolaad. Nad on M&Ms kommidest tublisti väiksemad, nii et šokolaadi on vähe ja glasuuri palju.

Roosa piklik pakend oli täis magusat keemiamaitselist želeed. Peale esimest proovimist läks see paraku prügikasti.

Karukujulises pakis oli täitsa harilik puuviljamaitseline kummikomm. Lihtsalt natuke kleepuvam kui tavalised kummikommid.

Apelsinipildiga pakist tuli välja neli ümmargust apelsinimaitselist nätsukommi.

Oranž komm nägi esmapilgul välja nagu Chewitsi nätsukomm, aga sees oli tal vahukommi meenutav sisu.

Croissanti pildiga komm oli väga veider - nagu küpsisepuru segatuna rasvase võidega. Ei maitsenud.

Sinine komm oli piparmündi-šokolaadi glasuuris olev vahvel. See maitses mulle täitsa hästi ja sööksin heameelega teinekordki.

Õunapildiga pakist tuli välja õunamaitseline mullinäts. Täielik nostalgia - nagu vana hea Hubba Bubba. Polegi täiskasvanuna mullinätsu tarbinud.

Kollases pakis olid ümmargused suhkrused pallid. Sama maitse nagu lusikaga toosist suhkrut süüa.

Sinise kaanega topsikus oli sefiirilaadne kreem. Aga jälle koleda keemilise maitsega.

Lehmapildiga pakis oli paar killukest vinnutatud veiseliha. See meeldis mulle rohkem kui Eestis müügil olev beef jerky, sest oli pehmem.

Pandakaru näoga küpsis on kõige tavalisem magus biskviitküpsis.

Kõige vasakpoolsem snäkk on vürtsikas wasabi-nori leht. Üsna nätske ja päris vürtsine. Seni, kuni vürtsine maitse kestis, meeldis ta mulle täitsa hästi, aga kui vürtsikus kadus, siis jäi suhu kummaline imal maitse. Lõpuni igatahes ei söönud.

Keskmine küpsisepulk oli kuiv ja maitsetu.

Siiruviiruline küpsis oli šokolaadikreemi sisuga. Söödav, aga teist korda pigem ei tahaks.

Vasakpoolsed näevad välja nagu oranžid kiirnuudlid. Kas nad on mõeldud keetmiseks, või kuivalt krõbistamiseks, kahjuks ei tea, sest kogu tekst oli pakendil jaapani keeles. Kõigi nende veidrate ampsude kõrval olid nad maitselt päris mõnusad soolakas-vürtsikad.

Sinine pudel sisaldas suhkrudropse, millel oli kerge hapukas järelmaik. No kui hirmus magusaisu kimbutab, siis võiks selliseid suhkrukomme süüa, aga mingit maitseelamust nad kahjuks ei pakkunud.

Parempoolsed on väikesed pannkoogid, mille vahel pehme karamell. Esimese hooga maitsesid väga hästi, kuid järelmaitse läks kuidagi keemiamaiguliseks, nii et teist korda ei sööks.

Päris põnev degusteerimine oli. Ühtegi sellist snäkki ma kahjuks ei avastanud, mille puhul õhkaksin, et oi kui kahju, et neid Eestis ei müüda. Maitsetest olid enamus kas lihtsalt soolased või suhkrused ja "keemiline" maitse lõi sageli üle kõige. Huvitav, kas kogu Jaapani snäkimajandus on selline, või on karpi valitud lihtsalt hästi kaua säilivad ja sulamiskindlad asjad ning selliseid asju, mida jaapanlased ise söövad ja kiidavad ei saanud lühikese säilivusaja tõttu karpi panna?

Seda ma ei ütle, et tegu päris mahavisatud rahaga oli, aga rohkem seda kindlasti ei telli. Ja teil soovitan ka oma 16 dollarit pigem Maiuspala või Tuljaku kommide peale laiaks lüüa - maitsevad kindlasti paremini.

Kas mu lugejate hulgas leidub kedagi, kes on Jaapanis käinud? Kas need ongi snäkid, mida jaapanlased ise söövad ja kiidavad, või oli üllatuskarp lilhtsalt odavatest ja kaua säilivatest asjadest kokku pandud, mida kohalikud tegelikult ise ei tarbi?